Loıts - Tõelised Kuningad

Oled kas iialgi minuga soostunud
Lonkima laantes taevateid jälgides,
Ujuma järvedes nüüd mis on soostunud
Talvesid taluma, uinuma nälgides?

Vabane ometi pelguse rangidest
Rabade lapsed ei õnne saa mägedest!
Tead sa kas midagi isade hingedest
Vägi kel toekam on kõikidest vägedest?

Kullaks meil udud ja pärliteks jää Metsade rüppe meid teotsema pandud
Veri me soontes on tugevaks jäänd
Truudusest murdmatust oleme kantud

Talvedest visaks meil karastund hing
Ronkade valvsust me veri on kandnud
Kaua me tegusi toetand see pind
Tõelise Kuningana temale andun

"Unedes avaneb tundmatu ilm
See kuhu ulatund pole te silm"