Loıts - Tulisilma Sund

[- Proloog -]

Kuuhelk põhjatu järve jääl
Karge talvine hõng
Sealt ei kosta enam mu hääl
Külm ja pime nüüd on mu säng

Rahu ei leidnud mu hing
Pimedas lehkavas pesas
Keegi kui kutsunuks mind
Taas ärkama rabade üsast

Igavikust, läbi põhjatust kaevust
Pinnale kiskusin end Haavatud pimedast raevust
Toimus turmast taassünd

Mu saatjaks sai looduse vägi
Surelikkusest mis tunduvalt toekam
Läbi soendi silmade nägin
Temagi mõte sai minu poolt loetav

[- Epiloog -]

Pimeduses tulisilma helk
Inimhuku varitsejalt
Metsasügavuste valitsejalt
Hukatuse lõhestav ulg